Timmu monoloog | Koeramonoloogide konkursi 2. koht

Tere.

Minu nimi on Timmu ja mul on asjadest oma arvamus.

Ma tean, et koer peab tegema seda, mida kästakse, ilma vastu vaidlemata. Aga kui mul on asjadest oma arvamus, siis lubage mulle vähemalt niigi palju siin ilmas, et ma võin oma arvamuse välja öelda, enne kui allun tobedatele käskudele.

Näiteks, kui ma õuest tuppa tahan, siis ma karjun kileda häälega: “Tahan tuppa, tahan tuppa!!!” Perenaine tuleb avab ukse ja mulle tundub – tegelikult tundub mulle sellisel ukse avamise hetkel alati –, et keegi nagu oleks maja nurga taga. Vaatan tähelepanelikult, perenaine tammub kannatamatult uksel – aaa ei olegi kedagi. Teen pool sammu ukse suunas ja siis märkan – eiii ikka on seal miskit – ja panen jooksu. Perenaine saab pahaseks ja lööb ukse kinni. No ei saa siis oodata, ma ju olen kahe sekundi pärast uuesti ukse taga ja karjun, et tahan tuppa, tahan tuppa. Inimestel ei ole ikka üldse kannatust.

Või nagu siis, kui ma tahan väga jalutama minna. Ma räägin väga selgelt, kui ma tahan minna. Perenaine laseb mu välja ja võtab mu traksid ja jalutusrihma. Värava juures tahab ta mulle traksid peale panna. Ma tean küll, et ilma ei saagi minna, aga alati on vaja ju enne aiale silm peale panna ja tee ääres keegi liigutas, ma pean vaatama keskendunult, kes seal on. Ma ei saa aru, mida ta juba pahandab, et iga jumala kord ma vahin ringi ja tema peab mind ootama. Kes see siis veel ümbrust kontrollib, kui mitte mina.

Ja kõige rohkem ajab mind närvi, kui ma ei või vahtida teisi koeri. Nagunii ta ei lase mind nende juurde minna ja siis ma ei või vahtida ka ja mõnele, kes mulle sugugi ei sümpatiseeri, ma tahan paar krõbedat sõna öelda. Aga perenaine kukub sikutama ja pahandama, et liigu ometi edasi. No siis ma ikka kipun vastu mölisema. Tean, et ei tohi, aga mul viskab ka üle. Ilmselt võõrale võib kõrvalt tunduda, et ma söön oma perenaise kohe ära, aga mul lihtsalt on selline jäme hääl, kui ma mölisen. Tegelikult ma väga armastan oma perenaist.